Las see moo-se-kant pisut pikutab…

november 21, 2021 Ott Kiivikas

Selle legendaarse lauluviisiga Tõnu Aare repertuaarist võiks alustada oma sügiskuu postitust. Siinkohal rahu tema ja ta venna Juhan Aare põrmule ja küllap pikutab moosekant hetkel kuskil pilvepiiril… See sügis on üldse olnud väga kurb, sest lisaks nimetatud kultuuritegelastele saatsime teele ka vana hea sõbra EOK päevilt, legendaarse vasaraheitja Jüri Tamme. Tänu Jürile sattusin ma EOK sportlaskomisjoni juhiks ja suuresti tänu tema algatusele see üldse loodi. Palju andekaid ja ühiskonnale lisandväärtust toonud inimesi on käesoleval aastal lahkunud ja seda kõrvalt vaadates saad aru kui habras see inimese elu tegelikult on. Kõik on hästi ja ükspäev inimest enam pole. Kurbasid uudiseid ei tule lahkunud inimeste kohta mitte ainult koduvabariigist vaid käesoleval aastal on lahkunud väga palju kulturismi ja fitnessi ringkonna inimesi. Viimati, vaid 46 eluaastasena 2018 a Mr. Olympia Shawn Rhoden. Paratamatult tekib küsimus, et kas see kõik on juhuslik või siiski on liiga palju riske selle spordialaga seotud? Shawn Rhodeniga olen ise ka paaril korral kohtunud ja tema oli just see mees, kes autasustas mind kui ma 2016 a võitsin Amateur Olympia San Marinos. Igal juhul paneb see mind rohkem mõtlema elu hapruse üle ja sellele, et iga päev tuleks elamist nautida ja võimalikult sisukalt oma päevi veeta.

Mis siis selle möödunud kuu sisse jääb?

Esimesena tuleb kohe meelde kaks välisreisi. Kõigepealt Soome ja siis Saksamaale. Minu reisipaus venis pea kahe aasta pikkuseks, sest viimati reisisin veebruaris 2020 kui naasesime Cassyga Filipiinidelt ja peale seda keerati kõik lukku. Vaatamata sellele, et paljud minu tuttavad on ka vahepealse aja jooksul reisinud, siis minul läks küll reisimise isu vahepeal täiesti üle. See võib olla esiteks sellest, et aastate jooksul reisisin ma seoses võistlustega väga, väga palju. Olen käinud vähemalt 50-s eri riigis ja paljudes neist kümneid kordi. Teiseks oli mul ettekujutus, et reisimine on tänu Covid piirangutele ebamugav ja keeruline. Selgus, et kui Covid pass  on olemas ei ole reisimises midagi keerulist ja sõidud sujusid ülimalt ladusalt.

Soomes käisime tutvumas uue välijõusaali seadmete sarjaga, mis on mõeldud 65+ vanusele. Lisaks testisin ka väli tingimustesse loodud Omnigymi jalapressi, mis osutus väga mõnusaks ja jään ootama aega kui ka  meie välijõusaalidesse sellised tulevad. Lootus on, et kevadeks võiks neid juba ka Eesti välijõusaalides näha. Kuna testimised läksid oodatust kiiremini siis jäi üle ka aega kallist tütart Amanit külastada, kes elab alaliselt Espoos. Nägime ära, kus ta elab ja kõik vajalik (pood, lasteaed, kogu infrastruktuur) oli käe-jala juures ja ta on ise ka sealse elu-oluga väga rahul. Eks siis on ka vanemate süda rahul kui näed, et kõik on hästi. Veel maksimaalselt kuukene ja siis peaks vanaisa tiitel koju tulema. Nii, et järgmist blogiposti saan ehk alustada juba sõnadega, et olen nüüd õnnelik vanaisa:)

Teine sõit tuli Saksamaale, kus külastasime töökaaslastega Omingymist Kölni messi. Mess oli suunatud lasteparkide ja välitrenažööride eksponeerimisele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et lootsime vast näha enamat kuid tuleb tõdeda, et praegusel ajal on ka osavõtt firmade poolt sellistel üritustel kindlasti väiksem, seda just tänu eri maades olevatele piirangutele. Saksamaal muud kohustust või piirangut ei olnud, ainult et sisetingimustes maski kandmine. Peab tunnistama, et sellega harjus ka suhteliselt kiiresti ära. Lennukis olles oli alguses ebamugav aga tagasi lennates ei pannud seda maski enam tähelegi. Kokkuvõttes julgustas see sujuv reisimine meid niipalju, et ostsime ära lennupiletid ja sõidame Cassyga puhkusereisile Seišellidele. See reis peaks aset leidma jaanuari lõpus ja kestma veebruari keskpaigani. Elame – näeme.

Kuna november on meestele suunatud tervisekuu siis andsin ka oma panuse sellesse ning seda läbi erinevate esinemiste. Rain Vääna kutsus mind „Pikema sõpruse päeva“ raames osa võtma arutelust meeste tervise ja harjumuste kohta. See saade on kuulatav ja vaadatav Delfis. Lisaks toimus kokku 8 koolitust ja eriti pingsaks kujunes 19. november meestepäev. Nimelt oli mul selleks päevaks lausa 4 koolitust tellitud, mis on ühtlasi ka uus koolitamise rekord ühe päeva jooksul. Kokku kuulas mind selle päeva jooksul ca 300 erinevat inimest. Teemaks loeng „Mehe tervis“. Mul on siiralt heameel, et naiskolleegid oma meesperele sellise koolituse ja hariva loengu tellivad. Siinkohal minu suured tänud kõigile firmadele, kes seda tegid: Connecto, Põllumajandus ja Toiduamet, Bondora, DPD, Havas Estonia, Saue Production ja Santa Maria, Coop pank ja advokaadibüroo Alterna. Kui aasta varem tühistati palju koolitusi,  siis praegu on õnneks seis selline, et kõik loengud toimuvad ja saab kenasti hakkama üle Teamsi või Zoomi. Kui varasemalt oli endal veid ebakindel ja võõras üle veebi koolitusi teha siis nüüd olen ise sellega täiesti ära harjunud. Tagasiside on siiani olnud väga positiivne ja see omakorda annab indu koolitamistega jätkata ning teha seda veelgi paremini.

Üks huvitav loeng oli veel.  Nimelt kutsus Edu Akadeemia eesotsas Roland Tokkoga mind osalema Eesti suurimal vebinaril „ Päev iseendale“. Kui Roland oma meeskonnaga sellele ideele tuli, siis ta mõtles, et äge oleks kui seal osaleks 33 333 osalejat. Nagu öeldud, mõtle suurelt! See algselt utoopia valdkonda kuulunud mõte formuleerus sellega, et lõpuks registreerus vebinarile 33 011 osalejat, live´s käis läbi 20 609 ja korraga oli live´s sees kõige rohkem 11 893 inimest! See on ehe õpiku näide sellest, et ära sea endale piire, pane kõrge eesmärk ja loomulikult tee maksimaalselt kõik, mis on sinu võimuses ning tulemus võib tulla üle ootuste hea. Mina esinesin sel päeval endale mitte kõige tavapärasema loenguga. Nimelt rääkisin investeerimisest ja enda üllatuseks sain ka selles osas väga positiivse tagasiside. Eduka ettekande taga on alati siirus ja ausus kuulajate vastu. Räägi oma lugu, too lihtsaid prakitilisi näiteid ja see toimib!  Positiivne tagasiside omakorda julgustas mind kokku panema ka sellekohast lühikoolitust „Kuidas alustada investeerimisega?“ Nii, et kui tulevikus on kellelgi huvi seda oma kollektiivile või sõpruskonnale tellida, siis teate minuga ühendust võtta.

Treeningute osas on mul läinud täitsa kenasti.  Jõutreeningut silmas pidades on raskused nädal – nädala kaupa tõusnud ja liiguvad lähemale parematel päevadel saavutatutele. Kuid samas on sinna ikka jupp maad veel minna. Kuid ära märkimist väärib vast jalapress 400kg x 15 (seal veel varu), kükke tegin raw 150 x 5 (paremal päeval sai 200 –ga tehtud). Surumistes tegin kaldpingil hantlitega 52 kg x 6 (siin on ka minna, sest heal päeval olid vanasti käes 70 – sed hantlid). Kehakaal on püsinud 90 – 91 kg juures ja ega mingit hullu plaani end „põrsaks“ süüa pole. Aeroobse treeningu olen suuresti üle viinud tennise väljakule. Olen osalenud nüüd juba ka paaril harrastajate turniiril. Ühel seltskonnatennise paaristurniiril saavutasin lausa II koha kuid reaalsus ja külm dušš tulid kõvema tasemega turniiril, kus pidin leppima viimase kohaga. Mis seal ikka, tuleb harjutada! Õnneks näen ise oma tennisemängus arengut ja tasapisi mänguoskus paraneb. Kokku tuleb mul nädalas 3 – 4 tundi tennist, seda koos turniiridega arvestades. Seega päris korralik aeroobne koormus.

Ainus, mis mind kui vaktsineeritud inimest praeguse trennitegemise juures häirib, on kogu Sparta Spordiklubi (uue nimega Kitseküla Spordiklubi) ümber toimuv. Sõltumata sellest, kellel seal lõpuks õigus saab olema, paneb see vaidlus ja negatiivne tähelepanu ebamugavasse olukorda ka kõik need töötajad ja treenijad, kes on haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud. Ajakirjanikud, kes klubisse sisse hiilivad ja lugusid toodavad, panevad ühte patta nii vaktsineeritud kui vaksineerimata inimesed – sest kõik on ühtäkki rikkunud Terviseameti nõudeid. See on juhtkonna otsus ja võitlus ning paljud tavaharrastajad, eriti need, kes ettekirjutatud reegelid järgivad kahjuks kannatavad kogu selle möllu sees. Igal juhul loodan, et see asi lähiajal laheneb ja lõpuks saab keskenduda rahulikult tööle, klientide treenimisele ning ei pea muretsema selle üle kas klubi on homme lahti või mitte.

Investeerimismaailmast ka natuke. Võtsin loomulikult osa rahvaaktsia Enerfit Green IPO – st ja ei ole pidanud pettuma. Juba esimesel kuul on sõltuvalt päevast kenake 40 – 50% tootlust ja loodame, et sellest kujuneb sama edukas aktsia minu portfellis kui seda on täna LHV oma. Viimast olen hoidnud pikalt ja tänane tootlus on olnud ca 350 %. LHV areneb pidevalt ja loob juurde uusi innovatiivseid teenuseid. Lähiajal avatakse LHV-s krüptovaradega kauplemise võimalus, mis on kõva samm edasi lisatulu teenimisel. Samuti lihtsustab see arusaamist kuidas ja mida teha, sest saad info eesti keeles. Lisaks veel lihtsam tuludeklareerimise võimalus. Ma natuke tuulutasin oma portfelli ja müüsin maha pikalt vindunud NIO aktsiad (sisluliselt null kasumiga) aga varem olin neilt kenakesti ka tulu saanud. Saadud raha investeerin jupi kaupa krüptosse ja osa panin ka Hepsori IPO – sse. Kaalusin seda pikalt kuid näen siiski lähiaastatel perspektiivi  kinnisvara sektoris. Mõistlik on vahepeal teha portfellis muudatusi, eriti juhtudel kui mõni aktsia on nö pikalt seisma jäänud mingile tasemele ja kui avaneb uusi atraktiivsemaid võimalusi, siis pigem panna see uude kohta raha teenima. 

FitSphere start – up (liikumist premeeriv äpp) areneb kenasti edasi ja oleme tänaseks jõudnud juba 15 000 allalaadimise juurde. Praegu valmistame ette uut II rahastusvooru, mis peaks aset leidma detsembri keskel ja loodetavasti jagan seda infot operatiivselt ka teiega. Seega, kellel huvi on, saavad sinna samuti investeerida ning anda oma panuse selle ettevõtmise õnnestumisse. Tuletan meelde, et igasuguse investeerimisega kaasneb ka raha kaotamise risk! Seega päris roosade prillidega ringi käia ei saa, kuid kindlasti on suurem võimaluse midagi siiski võita kui kaotada.

Siia blogipostitusse mahub natuke ka ajakirjandust, nimelt käesoleval kuul ilmus minust kaks suuremat lugu. Esimene neist Kroonika Edukate Eris, kus räägime Cassyga lähemalt oma Koolituskeskuse ja spaamaja projektist ning sellest kuidas ma oma elu tasakaalus hoian eri valdkondi silmas pidades. Lisaks olin valitud ka Äripäeva lisa „Gentleman“ esikaane persooniks. Seal ka pikem usutlus erinevatel elulistel teemadel. Mis mulle rõõmu kogu selle asja juures pakub on see, et ma ei ole enam tippspordis tegev kuid huvi minu kui persooni vastu on jätkuvalt suur ja elu ise pakub mulle erinevaid ja huvitavaid väljakutseid.

Kirjatükk venib juba pärsi pikaks, seega tõmban siin otsad kokku. Tänan kõiki, kes minu blogi lugemas käivad – kui jõuad teksti alaossa ja näed seda lauset, siis oled minu tänud juba kätte saanud. Igal juhul jätkan blogi kirjutamist ja loodan, et teil on huvitav minu ja mu lähedaste tegemistest osa saada. Püsige terved ja kohtume peagi!


Ott Kiivikas 21. november, 2021

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga