Seekordne blogipostitus on eriline, sest esmakordselt teen sissekande vanaisa staatuses. Eks see mõte vajab veel tänaseni harjumist, kuid nagu öeldakse, inimene harjub kõigega. Kindlasti viimase kuu suurim sündmus on tütrepoja Johan – Eveni sünd ja sellest ka oma blogisissekannet alustan.
Johani eeldatav sünniaeg oli pandud detsembri keskpaika ja mida lähemale see kuupäev tuli, seda rohkem tekkis ka ootust, et ehk täna on see päev….Ma ei tahtnud ise igapäevaselt Amanile pinda käia ja seepärast suhtlesin temaga harvem, nii „üle päeviti“. Eks neid uurijaid ja küsijaid oli Amanil igapäevaselt ka teiste sugulaste/sõprades seas ja ootuseaja lõpp võis ka tema jaoks päris koormav olla. Eriti pingeliseks ja südamelööke vahele jättes avasin neid sõnumeid, kus Amani ja ta mees Siim olid mõlemad kirjutanud. Nimelt enne Johani sündi saatsime neile jõulupaki Soome ja kui see neile kohale jõudis siis tänasid saajad mõlemad messengeri teel. Aga kui ootad samal ajal tite uudiseid, siis esimene mõte on ikka, et kas nüüd on lapse sünni uudiseid. See jõulupakk läks täitsa meelest. Süda jättis ikka korralikult vahele kui nägin, kes kirjutanud olid ja kui sõnumi avasin siis selgus, et veel mitte… Vaikselt juba mõtlesime, et ehk veab kenasti jõuludeni välja ja sünnib päris jõululaps. Siis oleks nimega ka lihtne olnud – Joosep nimeks ja asi mutt. Ootus venis pikalt aga ootamatult sai see ka lõpplahenduse, sest 22.12 saabus lõpuks SEE sõnum, et nüüd on haiglasse minek ja sealt edasi läks kõik juba väga ruttu. Operatiivselt (tänapäeva infovahetus on ikka imeline) saadeti igast hetkest koos kirjeldusega info, tänud siinkohal reporter Siimule, kes kohapealset „melu“ meieni tõi ja ma vaevalt jõudsin tööpäeva Sparta spordiklubis lõpetada kui saabus sõnum, et poiss on sündinud. Nagu selgus, siis päris korralik mürakas 55cm pikk ja kaalus 4, 21 kg. Päris nii priske nagu vanaisa ei olnud sündides, minu enda kaal oli 5,2 kg, kuid võite vaid ette kujutada kui suur pingutus on selline vägilane ilmale tuua, siinkohal kummardus minu emale. Igal juhul läks kogu sünnitus kenasti ja poiss on elu ja tervise juures. Ja kui need esimesed pildid saadeti, eks neid oli palju, lisaks ka videolõigud, siis muidugi oli nunnumeeter pidevalt põhjas. Igal juhul võtsime kohe ka nõuks vaadata vastne ilmakodanik veel selle aastanumbri sees üle ja nii võtsime me ette teekonna Soome – sündmuste epitsentrisse.
Kõigepealt selgus, et Soome on vahepeal maale sisenemise reegleid karmistanud ja lisaks Covid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendile on vaja teha ka PCR test, mis ei ole vanem kui 48h. Seda saime õnneks mugavalt teha Tallinki laeval ja seda nõutakse alates 16 eluaastast lastelt ja täiskasvanutelt. Seega tädi Emiliale, kes on 14 aastane, ei pidanud me seda tegema. Kontrolli piiril on tunduvalt tugevdatud ja nii astusid juba laevale minnes auto juurde politseinikud ja uurisid, et ega me pagasnikus pagulasi ei vea. Lisaks küsiti juhilube, mida mul muidugi kaasas ei olnud, sest viimati küsiti neid vast kümme aastat tagasi. Kuid õnneks see sõidul takistuseks ei saanud. Ka Soome saabudes oli topeltkontroll nii Covid tõendite kui kiirtestide osas – seega, kes sinnapoole plaanivad sõita, võtke seda tõsiselt. Muidu sujus sõit kenasti, rahvast palju liikvel ei olnud ja jõudsime kenasti Amani ja Siimu juurde. Vastne ilmakodanik liikus lähisugulaste vahel nagu teatepulk ja kõik said oma osa nunnutamisest kätte. Johan ise oli nagu vana rahu ja ei lasknud sellel teatevõistlusel ennast segada, sõi paar korda, enamuse ajast muidugi magas ning vahepea kostitas meid mõne puuksuga….)))) Igal juhul on ta väga armas ja rahulik laps ja suur rõõm näha, et on kenasti elu ja tervise juures. Vahepeal liitusid meiega ka uued sugulased Siimu ema Liivika ja tema tütar Liis (Siimu õde). Söödi – joodi, vesteldi ja aeg lendas linnutiivul ning oligi aeg hakata tagasi liikuma. Nüüd ootame kui Johan tuleb juba ise meile Eestisse külla.
Sellega ürituste jada ei lõppenud, sest juba paar päeva hiljem osalesime Spordiaasta tähtede galal, mis toimus 29.12 Alexela kontserdimajas. Ootuspäraselt olid aasta parima naissportlase nominatsiooni silmas pidades väljakuulutamine kõige pingelisem. Tõsi ta on, et Eesti naised tegid sellel aastal uskumatult häid tulemusi ja kui oleks minu teha olnud, siis oleksin lausa mitu Kristjanit välja andnud, nii Katrina Lehisele kui Anett Kontaveidile. Peab tunnistama, et nende tulemusi on väga keeruline üksteisega võrrelda. Põnevus säilis kuni viimase hingetõmbeni ja nii võitis aasta parima naissportlase tiitli Katrina Lehis ja minu arvates igati teenitult. Siinkohal ei ole mõtet võrrelda vehklemise ja tennise kandepinna suuruse vahet, vaid ikkagi kahte võidetu Olümpia medalit ja see on erakordne saavutus. Kindlasti võidab parima naise tiitli lähitulevikus ka Anett, kuid selleks on vaja jõuda vähemasti suure slämmi poolfinaali või finaali. Muus osas oli pilt juba enne valimisi suht selge, parim mees Rasmus Mägi, parim treener Kaido Kaaberma ja parim noorsportlane Eveli Jefimova.
Lisaks erinevatele üritustele olin detsembris kutsutud mitmetesse podcastidesse. Esimene neist oli BNS (Bränd Nimega Sina). https://brandnimegasina.ee/persoonibrandiveebiakadeemia
teine Trenditegijate podcast, seda saate järelkuulata siin: https://open.spotify.com/episode/1AH28VM16RELpV3vcLy0We?si=404c561c51f648c2
Kui koolituste osas on olnud ootuspäraselt rahulikum siis personaaltreeningute osas on tööd olnud rohkem. Püsikliendid olid kuni aastavahetuseni kenasti kohal ja seeläbi olen olnud igapäevaselt Sparta spordiklubis kohapeal. Võistlejaid sportlasi (kulturiste ja bikiinifitnessiste) on mul praegu tunduvalt vähem kui varem, sest olen ise rohkem fookuse suunanud harrastussportlaste treenimisele. Selge, et ma ei saada neid ka minema, kes võistlusspordi osas abi vajavad, kuid jah enamus on praegu harrastussportlased keda treenin. Tegin neile hobisportlastele, kes mu püsikliendid igapäevaselt on, ka väikese hooaja lõpetamise ürituse oma koolituskeskuses, -spaas ja võtsin vastavalt saavutatud tulemustele ka aasta kokku.
Funderbeamis tegin privaatvoorus lisamärkimise ka Fitsphere osakutele ja need on tänasest kauplemisele avatud. Kui ka sinul on soov investeerida liikumist aktiviseerivasse äppi saad seda teha siit lingilt https://www.funderbeam.com/syndicate/fitsphere?fbclid=IwAR3kHWH7d1_4DvjPJsEQszElRwtLdw7kqLFen2J189Mheb15e93VX9dU2JY
Ise panustan äpi arengusse iganädalaselt ja kinnitan, et meil on väga hea tiim taga, sest startupi maailmas on palju kogemusi. Lisarahaga saame ellu viia palju arendusi, mis muudavad äpi kasutuse paremaks ja koostööpartneritele atraktiivsemaks. Igal juhul uuel aastal jätkan investeerimisega ja kindlasti teen oma portfellis vastavalt turuolukorrale ka teatavaid korrektiive.
Kahjuks ei saa me ka selles blogipostituses üle ega ümber kurvast teatest. Nimelt detsembri alguses saatsime viimsele teele oma esimese korvapallitreeneri Andres Tamme. Käisin Viljandis matustel ja nostalgialaks oli korralik. Ärasaatmine oli Viljandi vanast spordihoonest ja see nägi täpselt samasugune välja kui 30 aastat tagasi kui ma seal viimati korvpalli mängisin. Tore oli näha samal ajal trennis käinud ja Andrese käe all treeninud poisse ning vaadata seintel pildistende vanade fotodega. Polegi siia midagi lisada kui südamest tänada Andrest, kes meid treenis ja oli suunanäitajaks. Tema õpetusi olen järginud ka ise hiljem treeneriametit pidades. Rahu tema põrmule.
Aasta võtaksin kokku oma järgmises blogipostituses. Head uut aastat kõigile! Tänan kõiki, kes mu blogi lugemas käivad.
